Tõnni muinasjuturaamat

Ilma pikema sissejuhatuseta võib öelda, et Kihnu on selline koht, millesse võib armuda esimesest silmapilgust. Suvel sattusin sinna meie suvepäevadel, peale mida ei saanud seda väikesaart enam peast välja. Krt teab miks mul oli kinnisidee sinna tagasi minna. Ja mitte niisama :) Arvatavasti seepärast, et kohalikud informeerisid, et tulemas on tõeline Kihnu Pulm. Võõrastel e. kutsumata külalistel olevat pulma tulek rangelt keelatud. Raske on selgitada, miks mulle just need keelatud viljad kõige rohkem maitsevad, aga jah... Ikkagi tahtsin kohale minna ja sellele üritusele iga hinnaga pilgu peale visata. Nu oleks ma ainult sellega piirdunud...

Kui päris aus olla, siis unustasin vahepeal kihnu pulma ära. Ju oli palju tööd ja pereasjadega tuli tegeleda. Ühel heal päeval tuletas aga töökaaslane meelde, et mis minu hullust mõttest saanud on? Ütlesin suvalt, et lähen pulma, saagu mis saab. Ise tegelikult polnud veel selle peale mõelnudki. Aga kuidas ma ikka eelkõige ise-ennast alt vean. Mõte liikuma ja kalender ette. Tegelikult ei teadnud ma, mis kuupäeval pulm toimub ja andku mulle kohalikud andeks, aga traditsioone mul väga põhjalikult aega uurida ei olnud. Helistasin siis saarele ja küsisin otse pulma kohta. Millal toimub ja mis kingituseks kaasa võtta?

Mida veel kaasa haarata... Aaaa... kaamera ikka ka. Miks mul seda vaja oli, seda ei oska öelda. Ju ma kartsin, et mul see peakene ka nõnna vana ja üritus võib peas hägustuda. Kuna mul endal kaamerat ei olnud, siis laenasin sell ühelt toredalt töökaaslaselt. Et siis kassett sisse, kaamera kotti ja Munalaiu poole leekima.

Reedel oli ilus ilm. Päike paistis ja ilm oli sügiseselt soe. Tuul suht nõrk, kuigi nädalavahetuseks lubati raju ilma. Ja juba ette rutates ütlen, et oli ka.

Jõudsin sadamasse veidi enne nelja. Ah-haaa - sadamast oligi näha laks kohalikku lappajat, olid teised ilusti kaskedega ehitud. Läksin siis kohaliku kapteni juurde ja palusin end kaasa võtta. Oli tore vana, palus kohe trümmi hüpata. Muidugi ega see nii lihtsalt ka ei käinud, aga küllap minu heasoovlikkus paistis igast küljest välja. Läks veel mõni hetk, kui noorpaar oligi juba kohal. Eks nad tulid Pärnust registreerimast ja nüüd oligi vaja kodusaarele minna kolmepäevast pulmatralli pidama.
Lappajatele hääled sisse ja Kihnu poole punuma. Ees ootas seiklusrikas ja ootamatusi täis õhtu. Paadis oli omamoodi tore. Olin seal kahe kohaliku õpetaja, ühe koolipoisi ja veel mõne inimesega. Viin ja mahl käisid ringi, nii et niisama olla ei lastudki. Muidugi tuli kohe ka jutuks, et kes ma selline olen? Miks ma praamiga ei läinud ja kustotsapidi ma kutsutud olen. Ei tahtnudki hakata väljamõeldisi heietama. Sai mainitud, et olen kontvõõras ja kogu lugu. Paluti kohe ots pöörata, aga laiutasin käsi ja sõit läks edasi. Veel tuletati meelde, mida võidakse võõrastega ette võtta, kes trügivad pulmapittu. Oli küll hirmutav, aga uudishimu sai tunnetest võitu :) Vahepeal kuulsime oma paadist, kuidas teises paadis käib pillimäng ja noorpaar aina lehvitas meile. Varsti hakkaski saar paistma. Esimesena nägin suurt rahvamassi sadamas vastas. Palju lärmi, laulu, pillimängu. "Hõissa Pulmad" kostus regulaarselt nagu kellavärk. Mingi hetk oli küll selline tunne, nagu oleksin võõrale maale tunginud. Ei osanud mitte midagi aimata, mis ees ootas või mis minuga juhtuma hakkab. Kott selga, lappajast maha ja kadusingi rahvasekka ää. Lehvitasin veel meie toredale kaptenile ja olingi õnnelikult jalad maha saanud.

Naljakas tunne oli küll. Miskipärast nagu oleksin välismaal. Õnneks oli rahvast sadamas piisavalt ja eks ma sulasin sinna sebijate vahele ära. Seljakoti viskasin kusagile suvalisse kohta ja hakkasin aga ringi vaatama. Kõik kogunesid noorpaari ümber ja oli selline väike ilus lilletseremoonia. Taustaks mängisid kaks lahedat vana süldilugusid. Olid sellised kulunud ülikondade ja kukepükstega lõbusad sellid, kes sobisid imehästi pulmapittu. Lilled antud ja siis kukuti sadamas tantsima. Muidugi nii nagu kombed ette näevad. Naised ikka naistega. Mõni meesterahvas oli ka tantsu keerutamas, aga tundusid olevat mandripäält. Selle Kihnlase tunneb kuidagi juba kaugelt ära. Täpselt nii nagu Saarlase või Setoka.

Veel veidi sahmerdamist ja rahvas hakkas sadamast ära liikuma. Kell 18.00 algab laulatus kohalikus kirikus. Enamus tehnikast(autod, motikad, traktorid) panid ees minema. Õnneks olid saadaval veel kaks pulmalistele kohendatud veoautot, mille kasti ma ronisin. Millegipärast küsisin ka, et kas võib ikka tulla. Vastu vaatasid toredad naerunäod ja tegid mulle kohe ruumi. Veoautod olid kaskede ja lippudega ehitud. Ausalt öeldes hakkasin esimesest ehmatusest üle saama. Kohalikud kiskusid kohe ju tantsu ja laulu autokastis lahti. Tee saare keskusesse ei olnud küll pikk(mingi 6km), aga sõit oli meeldivalt aeglane. Naised jõudsid päris mitmeid menulugusid ää laulda ja isegi mõned tantsusammud teha. Õnneks oli õhtu ilus ja kogu see saare 500 elanikku tundus suurele pulmapeole kaasa elavat. Märkamatult olimegi jõudnud kiriku juurde, kus käis vilgas organiseerimine. Üks tädi kamandas aga laulunaisi joostes kirku minema, teine otsis oma liikurile sobivat parkimiskohta. Samal ajal kastikates naised lõid tantsu ja pillimehed törtsutasid oma puhkpille.

Kuna rahvast oli palju ja kirik väike, siis võõrad jätsid oma kompsud eemale maha. Ise viskasin ka seljakoti sinna samasse maha. Nii imelik tunne on jätta midagi endast maha täiesti suvalisse kohta. Ikka kardan, et mõni tüüp leiab endale midagi sobivat. Igatahes kirikukellad hakkasid lööma ja oli aeg laulatust kaema minna.

Viimasel hetkel veel üks eit kamandas laulumemmesid kirikusse ja samal ajal voolas kogu see rahvas armsasse kirikusse. Ise püüdsin hoida madalat profiili ja läksin viimaste seas sisse. Ma ju nii pikk küll, et näen toimuvat üle enamuse peanuppude. Nüüd oli see koht, kus mulle tundus, et Vene kiriku värviküllus neile kohe sobib. Kirikus oli suht palju mitte kohalikke. Arvatavasti ikkagi kutsutud külalised, aga kõigil olid küll väga uudishimulikud näod peas. Kes klõpsis fotokaga, kes endamisi filmis ja kes kuulas hiirvaikselt toimuvat paaripanekut. Tundus, et kõik laabus kirikus plaanipäraselt. Oreli asemel olid noored Kihnu naisehakatised, kuigi eraldi memmede koor oli ka täiesti esindatud. Lahe oli see, et Papp veidike pabistas ja tal läksid sõnad päris suvalise kohapealt segamini. Aga see oli armas ja ei seganud mitte sugugi.

Aeg läks ruttu. Mulle meeldis, et laulatus ei veninud ja keegi pikka jutlust ei pidanud. Ehk kestiski kogu kirikutseremoonia kokku nii kolmveerand tundi, igatahes oli väljas veel valge ja põnevus hakkas alles hinge pugema. Kirikust väljudes oli juba kuulda "Hõissa Pulmad" ja pillimehed mängisid juba hoogsaid lugusid. Ei tea küll miks, aga kohalikel meeldis autokastides tantsu lüüa. Ma vist oleks ikka muruplatsil jalga keerutanud, aga autokastis vist ikka eksklusiivsem ja pigem kordumatu elamus. Aru ma ei mõista, miks ikka enamus inimesi autodega olid. Saar ju nii pisike ja hästi läbitav. Ikka jälle 1-2 pulmalist auto kohta. Oleks võinud ikka rohkem ühistranspordis(veoauto) liiklejaid olla. Aga see selleks. Rahvast oli ikkagi päris palju, kuigi tundus küll, et ega autode arv inimeste arvust palju maha ei jäänud.

Veel hetk ja valmistusime noorikumajja minekuks. Kastis igav olla ei olnud. Laul laulu otsa ja julgemad keerutasid ikka samal ajal tantsu ka. Enamus lugusid olid tuttavad, kuigi lootsin rohkem kohalikku loomingut kuulda. Einoh tegelikult liigub ju aeg ka seal edasi ja tuleb teha pulma nii, et rahva saaks "käima tõmmata". Kohalik hõbekõri Roosi oli ka meite kastis. Tema hääl oli tõepoolest nagu laululinnul. Kohe hea oli kuulata minusugusel lauluvõhikul. Möödusime majadest ja kõik lehvitasid majapidamiste juures. Aga kellele? Enamus pereõued olid tühjad, kõik see kohalik rahvas oli ju pulmas :) Päike hakkaski vaikselt loojuma ja mulle tundus, nagu sõidaksime juba kolmandat ringi ümber saare. Veel veidi lõbusat seltskonda ja jõudsimegi noorikumajani. Parkimine oli hästi korraldatud. Enamus sõiduriistasid pargiti kohalikule põllule. Esimesena tulid meelde lahedad Pühajärve peod, kus parkimisega alati palju nalja sai. Õnneks oli veel esialgu kuiv ja kõik sujus nagu kellavärk.

Ei tea mis kell seal juba pidu tuld võtma hakkas, aga vaatamata külaliste saabumisele olid juba kohalikud "parajad poisid". Meeste telk oli jah eraldi püsti pandud ja seal tundusid tõesti olevat eelkõige kohalikud. Seal lauldi rahvalaule, söödi ja loomulikult ka joodi. Ei saanud mitte pahaks panna, sest minumeelest see umbes viiekümne pealine jõuk sobis sinna katuse alla hiiglama hästi. Silma hakkasid veel kolm Eesti lippu, mis lehvisid koduõuel täies mastis maheda tuule saatel. Esialgu ei tabanud ära, aga jah iga lipp tähendab ühte pidupäeva. Seega kolm päeva pulma, ole ainult mees ja pea vastu :)

Aitab nüüd romantikast küll. Võtsin oma seljakoti selga ja hüppasin veokikastist maha. Väike ärevus oli sees küll, sest kedagi ju ei tundnud. Õnneks ei tundud ka kedagi minu vastu huvi. Muidugi olin heatahtlik ja sinna minek oli üks minu vastik kinnisidee. Andke mulle andeks kohalikud, aga tahtsin lihtsalt killukese saada Teie kultuuripärandist. Kergitada enda jaoks kasvõi natukenegi seda müstilise varjundiga Kihnu Pulma. Hetkeks mõtlesin, et mis kuramuse pärast ma nii palju kola endaga kaasa vedasin. Kuhu ma selle seal panen ja paistsin välja nagu mingi matkasell. Heakene küll - Sammusin kohe pererahva häärberi ja viskasin oma kodinad tagatuppa. Paistis, et seljakott ei olegi kohalikel jalus. Uhhh õnneks... Veel hetk ja hakkaski juba pimenema. Märkamatult oligi aeg pika laua taha istuda.

Söömine oli elumajas.Lauad olid kahes suures toas U kujuliselt ja varsti avastasingi end laua tagant kartulit tõstmas ja mahedat kohalikku õlu peale rüüpamas.

Hmm... Vahepeal vaatasin seitele, lakke, laua alla ja laua peale. Mis seal salata, esialgu veel ei tundnud end väga koduselt(miks ma pidingi). Mulle meeldis see väga, et toit oli kõige tavalisem toit, mis ühel pulmapeol olla saabki. Ma ei oodanudki midagi erilist. Just oligi tahtmine süüa kartulit-kastet ja kala igas võtmes. Peale hammustada pekikärakat ja rüübata esialgu veel lahjemaid jooke.

Sattusin istuma ikka ka päris õigesse kohta. Pruutpaar oli päris vasema käe lähedal. Ei nad olid toredad. Igal juhul. Näiteks üks hetk kuulsin lauast, kuidas üks kohalik rääkis, et peigmehel tema polevat varem ülikonda seljas näinud. Tundmatuseni teine pilt ja kohe mitte ei tunne tegusat kalameest ära. Lihtne, aga kõlas kuidagi nii naljakalt.

Istusime päris kaua aega pikas lauas. Mul hakkas küll kõht täis saama, aga näe püsti veel ei viitsinud tõusta... Nu üks hetk vedasin end lauatagant püsti. Kella-ajast ei teand ma midagi. Oligi hea, küllap olingi omas elemendis. See kuramuse kaamera oli ikka paras nuhtlus kaasas. Rippus teine igal pool ja segas mind igal sammul.

Igatahes oli vahepeal väljas pimedaks läinud. Kuidagi jahedavõitu tundus ka. Tegin õuepeal väikese tiiru ja vedasin end ärklituppa, kuhu olin oma seljakoti poetanud. Haarasin fliisi peale ja jälle välja uudistama. Püüdsin haarata ka eetrivälist tegevust(eriti ei filminud). Mis silma jäi, oli lõputu nõudepesu. See toimus elumaja lähedal, päris kohe maja kõrval. Tavalised kausid, pingid ja inimesed. A nad ainult järjest rapsisid seal pesta. Nagu liinitöö, küllap oli siis ka kohal hulgaliselt nägusid, kes endale toitu/jooki sisse vehkisid.

Ühesõnaga kell ei olnud veel nii palju, et miskeid traditsioonilisi rituaale oleks näinud. A ehk ei osanud ma tähele panna. Joomatelgis üht-teist toimus, aga sinna kuidagi ei tõmmanud. Ah-jaa - see oli ainult meestetelk. Imelik, et ma seda alles nüüd tähele panin. Lõbus neil seal oli ja ega seal polekski ruumi kellegil kontvõõral ei istuda, ega ka astuda.

Läksin tuppa tagasi. Oooo pilt oli muutunud. Mis söömine... Naised istusid kaksiratsi pinkidel ja võtsid viina. Sugugi ei tundunud labane. Pigem nagu loomulik jätk tugevale kõhutäiele. Nu vedasin end siis kah seltskonnale lähemale ja tegin nagu asja. Parasjagu oli ringlemas kommiviin. Ühesõnaga need olid miskid värvilised komminööbid viunapudeli põhjas. Need isegi ei ulpinud seal, vaid olid omavahel kinni kleepunud. Mõte oligi selles, et kõik kes jõid, pidid kommid pudelipõhjast lendu saama. Selleks tuli aga pudeliga kõvasti rapsida, küllap siis nõnnaviisi jook valutumalt kurgust alla veeres. Mõni daam aga pani käega piraka vastu pudelipõhja, samal ajal pudelikael poolessaati juba kurgus. Voh sellised naised seal. Ju nad ikka olid seal kõik naised(18+). Krt seda teabki.

Veel hetk ja hakati omakeskis rääkima veimevaka teemadel. Ek siis veoauto pidavat juba kohe-kohe kohal olema. Lastiks suur veimevaka kirst. Kirst silmini käsitööd täis, mida siis pruudi abilised terve aastajagu kududa vehkisid.

Järgneb...

http://www.kihnu.ee/traditsioonidest%20pikemalt.html#pulmad
http://www.epl.ee/artikkel/400603

*** KIHNLASTE SOOVIL EI KUULU AVALIKUSTAMISELE VIDEOMATERJAL, MIS SAI KOHAPEAL ÜLESSE VÕETUD!